Kuna Ander, täna avalikkuse ette ilmunud KSA (Kuritöö- ja Salakaubaveoameti) avalike suhete esindaja, avaldas kahtlust, et tema identiteeti peetakse väljamõeldiseks, siis palus ta mul blogisse üles riputada väikese katkendi pooleliolevast romaanist, mis kajastab üsna olulist ja pöördelist osa tema elust.
Pean kohe ette vabandama vigade ja/või sõnastusapsakate pärast, sest tegemist on alles väga musta materjaliga sellest inimese veel mustemast minevikust. Samas olen aga kontrollinud Anderi jutustuste autentsust ja siiani tunduvad need vett pidavat.
Niisiis - killuke Ander Veebikriminaali minevikust.
*
Ander toetas pea kätele. Enam paremaks minna ei saanud, mõtles ta nukralt naeratades. Siis vaatas ta uuesti advokaati. Ülle oli tõsine.
"Miks sa seda arvad?" oskas Ander vaid küsida.
"Ütleme nii, et üks mu tuttav on toimikut juba näinud, ja usu mind – vähemalt üks sinu sõpradest on rääkinud kõigest, mida ta teadis. See aga tähendab, et sul tuleb olla minuga täiesti aus." Noormees vaatas talle küsivalt otsa. "Ma tean, Ander, et sa oled mulle mõned asjad rääkimata jätnud. Ja homme tuleb sul vastandamine. Enne seda ma tahan teada kõike."
"Kellega? Kellega see vastandamine on?"
"Ainiga. Mõtle hoolikalt, sest tema võis olla üks kolmest, kes sinu vastu rääkis." Pikk vaikus, mille jooksul advokaat oma kotist märkmekaustiku võttis. Ander nägi selle kaanele kirjutatuna oma nime. Üle poole kladest oli juba täis kirjutatud. Noormees proovis mõistatada, et mida küll, sest tema kindlasti nii palju rääkinud ei olnud. "Mida ta võib homme rääkida? Midagi sellist, mida mina veel ei tea."
Ander raputas pead. "Midagi. Tema mitte."
"Miks sa selles nii kindel oled? Selgita mulle," vaatas Ülle talle küsivalt otsa. "Niipalju, kui mina tean, on vähemalt üks neist inimestest, keda sina usaldad, sind reetnud. Nüüd ütle, miks sa Ainis nii kindel oled."
"Sest ma lubasin tal selle päeva kohta rääkida kõike, mida ta teab, ja ma tean, mida tema teab ja rääkida võib," kehitas Ander õlgu. Naine vaatas talle pikalt otsa, justkui meenutades, mida noormees sellest päevast varem rääkinud on.
"Ta teab kõike?"
"Ei," vangutas Ander pead. "Ta võib-olla aimab, aga ma olen kindel, et ta ei hakka oma aimdustest rääkima. Ta räägib seda, mida kindlalt teab." Ta võttis lonksu vett pudelist, mille kaitsja oli kaasa toonud. "Et mul oli abi vaja, seepärast ta omale konto tegigi. Ja et kõik rahad, mille ta välja võttis, olid minu omad. Ma ei selgitanud midagi täpsemalt, tema ei küsinud, sest Ain usaldas mind, kui ma talle lubasin, et temale midagi halba ei juhtu."
"See usaldus pannakse homme proovile, Ander. Sellest vastandamisest sõltub, kas Ain saab omale süüdistuse kaasosaluses või jääb ta tunnistajaks. Kas tema riskib sellega sinu nimel? Kas ta riskib sellega, et üks teist kahest võib asju natuke erinevalt mäletada ja teie jutt ei kattu." Nähes, et Ander hakkas tooli nihelema, peatas Ülle ta käeliigutusega. "Ei, kuula mind. Te pole pärast seda päeva kokku saanud, et neid asju omavahel selgeks rääkida. Selle klaarimise asemel otsustasid sa pärast arestimajast vabanemist augustis järjekordse lolluse toime panna, et siis siinne tolm jalgadelt pühkida. Sa ei saa olla kindel, mida ta teeb või kuidas ta räägib. Üheksa kuud on möödunud päevast, kui teie skeem kokku kukkus, päevast, mil sa viimati Ainiga kohtusid. Mõtle sellele!"
Aeglaselt, kuid kindlalt raputas Ander pead. "Ma mõtlengi. Aga mitte sellele päevale. Ja see varasem päev, millele mina mõtlen, see annab mulle kindlust. Mina tean, kui hea on Aini mälu, tema teab sama minu kohta. Ta räägib nii, kuis vaja, nii, kuis oli, enda poolt midagi ülearust lisamata."
"Mis päeva sa mõtled siis? Kas ma pean sellest midagi teadma?" küsis Ülle.
Ander pööras pilgu poolteist aastat tagasi, päeva, mis oleks ilma Ainita lõppenud võib-olla saatuslikult halvasti. Koos palliplatsil korvpalli mänginud, oli sinna ilmunud üks Anderi suurimatest vaenlastest, kaasas neli tursket sõpra ja kindel plaan Ander metsa viia. Esimesest metsaskäigust oli Ander saanud paar murdunud ribi, kuid omapoolse kättemaksuga oli ta nende inimeste viha veelgi suurendanud. Seekordne mets oleks lõppenud veel halvemini, teadis noormees samal hetkel, kui ta end järsku keset mängutuhinat ümberpiiratuna avastas. Mitmekesti haarati temast kinni ja taheti paarsada meetrit eemal seisvasse autosse vedada, kuid ehkki Ander ei olnud eriti turske, oli ta lapsest saati spordi ja suvekodus ka raske maatööga tegelenud. Hoolimata üksikutest varjatud löökidest, mida talle nii avalikus kohas söendati anda, rabeles ta oma hirmus nii palju, et viie minutiga ei suudetud teda kümmet meetritki edasi viia. Ja palliplatsil oli tookord ligi viisteist kohalikku, tema enda koduküla poissi. Kõik vaatasid pealt, ühtegi liigutust tegemata, kõik tundsid neist pea kümme aastat vanemate meeste vastu suurt hirmu. Alles siis, kui Ain, tollal veel kaheksateistkümnene ja Anderistki kõhetum, oma julguse kokku võttis ja toimuva kohta aru päris, alles siis hakkasid ka teised kohalikud lähemale nihkuma. Ilma Aini sekkumiseta oleksid nad vist seisma jäänudki.
Ander mäletas seda. Tema arvates oligi justnimelt Aini käitumine see, mille tagajärjel need mehed oma plaanist esialgu loobusid. See, tänu millele Ander võib-olla üldse elus oli. Vähemalt ise mõtles ta nii, kui ta oma kaitsjale uuesti otsa vaatas ja pead raputas.
"Ei, sa ei tea sellest midagi. See ei puutu kuidagi siia. Aga usu, Ülle, ta ei keera mulle käru!"
"Hea küll. Kui sa nii ütled. Aga pea meeles, et ma hoiatasin sind selle võimaluse eest."
"Ma tean. Ükskõik, kes muu, aga tema mitte," lausus Ander vaikselt, ise sisimas mõeldes, et veel pool aastat tagasi oli ta niisama kindel kõigis oma sõprades. Igaühega neist oli läbi elatud hetki, kus usaldus määras tuleviku.
Advokaat lõi oma märkmiku lahti ja järgmised pool tundi arutati kõiki võimalusi järgmisel päeval toimuvaks vastandamiseks. Mitu korda tundis Ander end vihastumas, kuid kaitsja rahulik, enesekindel käitumine tõi ta maa peale tagasi ja Ülle ettepanekuid vastu võtma. Lõpuks jõuti oma juttudega Anderi arvates ühele poole ja ta juba tõusis, et kambrisse minna, kui Ülle teda peatas.
"Ander! Su ema käis hommikul minu juures."
Noormees peatus, ukselink peos ja vaatas tagasi.
"Ta ütles, et sa ei taha omale Viljandi asjaga kaitsjat, et sa tahad end ise esindada." Ander noogutas sõnatult. "Ma võin sind kaitsta, kui sa tahad."
"Ei, Ülle, aitäh! See oli mu oma lollus ja ma ei usu, et ükski kaitsja saab seal midagi suurt ära teha. Ma vastutan selle asja eest ise. Veelkord aitäh, aga ei."
"Mõtle veel. Kui vaja, siis..."
"Jah, ma saan aru. Homseni!" ütles Ander uksest välja minnes ja eesruumis uksekella helistades. Valvur tuli ruttu ja juba minuti pärast võis Ander oma külma teed edasi juua.
Kambrinaaber oli end vahepeal teisele narile kerra tõmmanud ja norskas valjult. Peavangutus. Legendi kohaselt pidi kange tee ju erksaks tegema, kuid samuti kui Anderile, ei mõjunud see ka vanamehele kuigi ergastavalt.
Ander süütas sigareti ja pikkade sammudega närviliselt kambrit mõõtes meenutas ta advokaadilt kuuldut. Kas see võis tõsi olla? Ja kui, siis kes? Ta raputas uskumatult pead. Või siis selle pärast nad ei kirjutanudki, tundsid end süüdi, ei tahtnud rohkem mängida - nüüd, kui Ander oli neist nii kaugel. Kilomeetrites küll üle saja korra lähemal, kui oli ta seda Budapestis olles, kuid ajas... Budapestist tagasi jõuaks ta vist tunduvalt kiiremini, kui võtaks aega selle paari kilomeetri läbimine siit nende niinimetatud sõpradeni. Ander surus käed rusikasse. Sigaret tema sõrmede vahel kõrvetas ja lagunes, kuid ta märkas seda alles siis, kui tahtis järgmist mahvi tõmmata. Ander läitis uue ja märkas siis lauanurgal lebavat kaustikut. Ta keetis omale uue kohvi, kangema, kui tavaliselt, tõmbas veel kaks suitsu ja istus siis pööritava peaga narile.
"Värdjad!" pressis ta läbi hammaste.
*
Naljakas - seni olen ma mõõtnud kauguseid vaid kilomeetrites. Nii palju siia, nii palju sinna - lihtne ja loogiline. Aga nüüd, täna avastasin, et kaugused ei pruugigi olla vaid meetrid ja kilomeetrid, kauguseks võib olla ka aeg. Enne suitsu tehes seisin nari nurgal ja vaatasin läbi akna... Mis kuradima akna??? Läbi augu ja trellide vaatasin välja ja nägin eemal ühe tuhamäe siluetti. Ma tean, et see asub minust umbes kümne kilomeetri kaugusel, kuid mis kasu on mul praegu sellest teadmisest. Et sinna, selle mäe jalamile jõuda, sinna, kus nii tihti sai suuskadega laskumas käidud, sinna jõudmiseks ei pea ma enam läbima kilomeetreid. Nüüd ma pean läbima aega. Palju aega. Liiga palju aega. Neetud! Vihkan seda.
Ja sõpru vihkan ka. Ei - endisi sõpru, sest praegu mul neid ju ei ole. On vaid mingid mälestused inimestest, keda pidasin sõpradeks. Kas tõesti on nii neetult raske panna paberile kümme rida, et sorry!, ma tõesti ei saa sind praegu aidata??? Tundub nii. Tundub nagu oleks see kõige keerulisem tegevus siin maa peal - leida paber, pastakas, mark ja ümbrik. Kurat! Isegi aadressi ei ole teil vaja otsida. Kirjutage see minu saadetud ümbrikult ümber ja saatke. Lihtne!
Aga ei - ikka on vaja...
*
Ander virutas alul rusikaga, siis peaga vastu lauda. Hetkeks tekkis soov kaustik tükkideks rebida ja see kõige muuga paraašast (auk kambri nurgas, kus käidi ihulikke vajadusi toimetamas; mõnikord isegi meetrise müürijupiga kambri peaosast eraldatud - WH märkus) alla lasta. Koos kõige selle toidu, suitsude ja riietega, mille vanemad olid toonud.
Vanamees mühatas vastasnaril ja vaatas Anderile otsa - ta oli löögi peale üles ärganud.
"Mis on?!" sisistas Ander tigedalt. Mees kehitas õlgu ja pööras näo uuesti seina poole. Ander vaatas vastikustundega käeulatuses seisvat poolikut kohvikruusi ja süütas järgmise sigareti.
*
Miks on inimesed sellised? Miks nad ei võiks sulle öelda, et sa ei meeldi neile? Miks on vaja neid totakaid naeratusi, võltsi sõprust, et varjata sellega oma põlastust sinu vastu? Miks on vaja ...
Persse!
Katus sõidab täiega, põrkab mööda kambri seinu nagu kummipall. Kuidas, kurat, seda küll kätte saada? Aga kas ongi vaja? Milleks? Et olla normaalne? Siin? Kelle jaoks? Kellele seda vaja on? Võib-olla olekski kergem hulluks minna???
Välja tahan...
Nii hea oleks...
Ei tohi... Pleierit tahaks ja hunnikut kassette Enya, Enigma ja ERA muusikaga. Siis ei võtakski kõrvaklappe peast. Lihtsalt oleks ja hõljuks - tehku teised, mis aga tahavad...
*
Ander pani kaustiku kinni. Mõtteid kirjutamiseks oli - vähemalt nii oli talle tundunud -, ent pastakat kätte võttes olid need kõik kuhugi kinni jäänud. Ta tõusis, et ülemisel naril olevast kilekotist raamat võtta. Vanemad olid talle lugemist toonud. Autor oli üks tema lemmikutest, Asimov, kuid raamat ise populaarteaduslik, mitte ulme, mida Ander nii armastas.
"Võti ajaloo mõistmiseks," luges ta kaanelt pealkirja alt. Siis muigas. "Jajah - alul võiks leida võtme enda ja oma sõprade mõistmiseks, siis võiks hakata ajalugu uurima." Ta pani raamatu lauale kaustiku kõrvale ja heitis narile.
Ülemise nari põhjale oli keegi kraapinud venekeelse luulesalmi sellest, mida mentidega teha võiks. Ander irvitas. Kuigi rõvedused ei olnud just päriselt tema ampluaas, tundus see salmike talle praegu naljakas. Keegi teine oli sinna kõrvale kirjutanud kuupäevad: millal tuli siia ja millal läks. Kroonikad... Kolmas oli peatsi kohale kleepinud kusagilt ajakirjast, vist "Kroonikast", väljalõigatud pildi bikiine kandvast eksmissist. Teadagi, milleks. Hetkeks käis Anderilgi läbi pea üks korralik ihukergendus, kuid naabri norskamine hajutas selle mõtte sama ruttu, kui see oli ilmunudki.
Ander toetas pea jopest ja dressipluusist improviseeritud padjale ning sulges silmad. Nähtu ei muutnud tuju paremaks, nüüd püüdis ta silme ette tuua mõnd ilusat hetke minevikust, kuid see ei paistnud õnnestuvat. Äsja kuuldu järelkajana olid kõik mälupildid ikka nende neetud sõpradega seotud. Ander raputas pead, kuid väljaraputatud piltide asemele tekkisid uued, ikka samasisulised. Hambaid krigistades surus ta pöidlad silmadesse, sügavale, nii sügavale, kuni suutis valu kannatada. Siis viskus ta tagasi istuli.
"Ei... ei... ei taha," pomises ta pead kätele toetades. Pilt silme ees hakkas taastuma. Alul nägi ta kõike läbi tumeda hämaruse, siis hakkas kogu maailm, kogu see väike maailm tema ümber õigeid toone võtma. "Kaua veel?" ohkas Ander raskelt ja võttis laualt kruusi jahtunud kohviga.
*
PS Kirjas on juba palju, aga enamat ma ei avalda...
PPS MUKZZHRL
